ah, mida te ütlesite?

päev pärast kelkimist, kuidas mu kiividega karastatud kehale ükski haigus külge ei hakka, tõmbas mu rajalt maha mingi eriti ropp viirus. nädal otsa kotil hingitsedes kadus õnneks enamik ebameeldivusi ja olin end juba tervenenuks kuulutamas... kui saabus tuumanohu otse tati epitsentrist.

nüüd olen juba kolm päeva lukus kõrvadega ja naeratan kohtlaselt kõigile, kes mu poole inimkeeles pöörduvad. kui algul oli lukus ainult üks kõrv ja liikusin häälte suunas, parem põsk ees, siis nüüdseks on tatt jõudnud ka teise kuulmekäiku. aga ega ma kurda! juba mitu päeva pole ma kuulnud, et keegi käsiks nõusid pesta või õues lund lükata. kui elu kipub üksildaseks, nuuskan nina ja kuulan, kuidas kõrvad piiksuvad ja vilisevad. hääled sinu peas! sellist asja juba iga päev ei kuule.

algul käitusin nohuga nagu mõistlikud inimesed. jõin teed, krõbistasin sudafedi ja nuuskasin ninast välja mitu liitrit tatti. omapoolne töö tehtud, jäin voodiserval vibeledes olukorra paranemist ootama. mingit tolku sest muidugi ei olnud. kui mul  vahepeal midagi kõrvust mööda pole läinud, on nad endiselt lukus.

kuigi mulle selline vaiksepoolne elu tegelikult täitsa meeldib, mõtlesin eile, et ehk oleks vahepeal tore jälle ligimeste häält kuulda, ja asusin guugeldama. inimesed, te ei kujuta ette, mida kõike internetis kirjutatakse! näiteks soovitati lahtise suuga nuuskamise, blokeeritud ninaga väljapuhumise ja kõrvade loputamise kõrval ehmatamist. mis seal´s ikka. kamandasin peika vaibale ja käskisin mind hirmutama asuda. peika proovis kõike ja mina varisesin mitmel korral shokis vaibale, kuid abi sellest polnud. peale mitmeid kannatusi andsin alla ja otsustasin tasase eluga edasi minna.

kui keegi teab, kuidas tatti tõrjuda, siis õpetage palun mulle ka! seniks võiksite mulle helistamise asemel kirju saata. või kui on tõesti hädasti vaja midagi öelda, siis rääkige, nagu treeniksite koera. lühikesed ja selged käsklused. õigeaegse vastamise eest võiks anda ka kommi.

word of the day: neusverkoudheid - nohu